Tööstusmagistrantuuri protsess

Töötusmagistrantuur on õppevorm, kus õppetöö toimub ettevõttes.

1. Tööstusmagistrantuuri korraldab ja selle toimimise eest vastutab vastava õppekava programmijuht või tema poolt määratud isik.

2. Tööstusmagistrantuuri planeerimine algab ettevõtete kaasamisega. Selleks saadetakse üleskutse ettevõtetele osaleda tööstusmagistrantuuri programmis. Üleskutses selgitatakse, mida pakub ülikool ja mida oodatakse ettevõttelt.

3. Tööstusmagistrantuuris osaleda soovivate ettevõtetega selgitatakse välja koostöökohad ja ootused. Seatakse paika õppe läbiviimise üldraamistik, kohtade arv ja tööstusmagistrantuuri koha profiil ettevõttes. Programmijuht ja ettevõte panevad paika võimalikud ained, mille raames ettevõte osaleda saaks.

4. Kui ettevõtted on leitud ja üldraamistik kokku lepitud (kahepoolne leping sõlmitud, ülikooli vaates dekaan), saab hakata üliõpilastele reklaamima tööstusmagistrantuuri, ettevõtteid ja konkreetseid kohti.

5. Kuulutatakse välja tööstusmagistrantuuri konkurss üliõpilastele. Ülikooli välisveebis jm kuvades peab olema üheselt mõistetav, et tegu on võimaluse, mitte kohustusega, konkursil kandideerimine ei tähenda, et tööstusmagistrantuuri koht on garanteeritud.

   1. Infoväljas tuleb hoida kõiki üliõpilaste nõustamisega tegelevaid üksuseid (dekanaadid, vastuvõtu- ja nõustamiskeskus), et nad saaksid vajadusel huviliste küsimustele vastata.

6. Konkursitingimused tööstusmagistrantuuris osalemiseks ja nõuded kandidaatidele lepivad kokku programmijuht ning ettevõte. Ühiselt hinnatakse kandidaate ja valitakse välja sobivad.

7. Juhul kui ettevõte soovib koolitada enda töötajat, on võimalik ülikooliga eraldi kokku leppida. Sel juhul ei toimu tööstusmagistrantuuri kandideerimist, vaid otsepakkumine tehakse konkreetsele üliõpilasele (see eeldus, et kandidaat astub eelnevalt magistrantuuri, jääb kehtima).

   1. Sellistele tööstusmagistrantidele stipendiumi ei maksta, aga kahe- ja kolmepoolsed lepingud sõlmitakse ikka.

8. Ülikool, ettevõte ja üliõpilane analüüsivad võimalikke koostöökohti ning sõlmivad seejärel kolmepoolse lepingu, milles lepivad kokku konkreetse üliõpilase tööstusmagistrantuuri eesmärgid, oodatavad tulemid ning individuaalse õpitee. Üliõpilasel on oma õpingute planeerimisel akadeemiline vabadus kaasa rääkida, programmijuht ja ettevõte saavad anda soovitusi ning suunata. Silmas peab pidama, et vähemalt 50% õppekava mahust läbitakse koostöös ettevõttega. Kolmepoolne leping sisaldab konkreetseid õppeaineid, mooduleid ja õpiväljundeid, mille üliõpilane ettevõttes praktilisel moel omandab. St õpitee on lepingus kirjas. See on oluline, kuna üliõpilane peab täitma õppekava kumulatiivselt vähemalt 30 EAP-d semestris, et vältida tasu maksmist sooritamata ainepunktide eest.

9. Kolmepoolses lepingus sätestatakse kõik osapoolte õigused ja kohustused, sh lepingu ülesütlemise tingimused, kui üks osapool oma kohustusi ei täida (nt ettevõte ei paku mentori tuge, tekivad tõrked seoses lõputööga, üliõpilane katkestab õpingud jms).

10. Tööstusmagistrantuuri õppeprotsess võib jaguneda:

    1. ained, mis läbitakse täies ulatuses ülikoolis tavaõppes;

    2. ained, millest osa läbitakse ülikoolis tavaõppes (nt teoreetilised baasteadmised) ja praktiline osa (projekt, praktiline töö vms) toimub ettevõttes;

    3. ained, mille õpiväljundid omandatakse täies ulatuses ettevõttes. Nt on õppekavas spetsiaalsed projekti- vm ained tööstusmagistrantidele või saab ettevõttes läbida õppekavas olevaid (projekti)aineid;

    4. lõputöö kirjutatakse ettevõtte pakutud teemal. Põhijuhendaja on ülikooli töötaja, kaasjuhendaja ettevõtte esindaja.

11. Üliõpilane deklareerib kõik ained, mida ta sel semestril plaanib läbida olenemata sellest, millisel viisil õpe toimub. Aine õppejõud hindab õpiväljundite omandamist. VÕTA-ga saab arvestada seda, mis on omandatud väljaspool tööstusmagistrantuuri.

12. Õpiväljundite omandamise eest vastutab üliõpilane, aga kohustus nende omandamist kontrollida ja hinnata on ülikoolil (st aine õppejõul). Hinde saamiseks peab tööstusmagistrant omandama pädevused hindamiskriteeriumites sätestatud tasemel. Ülikool vastutab õppekvaliteedi eest, st kõigi üliõpilase akadeemilisel õiendil olevate ainete õpiväljundid on vähemalt miinimumtasemel omandatud ja diplomi väljaandmine on õiguspärane.